Määruse muudatused

Määruse nõuete muudatused täpsustavad mitmete nõuete sõnastust, lisanduvad sõidukitele kohustuslikuks muutunud seadmeid ja ajakohastuvad nõudeid seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Lisandunud nõuded puudutavad eelkõige uuemaid sõidukeid, mis tüübikinnitusmenetluse tulemusena täidavad antud muudatuses nimetatud nõudeid. Juba registreeritud sõidukitele nõudeid ei lisandu, vaid olemasolevaid täpsustatakse või varasemalt viidatud õigusakti nõuded kirjutatakse läbi ka riigisiseselt.


Järgnevalt on välja toodud mõned olulisemad tehnonõuete muudatused koos määruse eelnõu seletuskirjas toodud muudatuse selgitusega. Kõikidest muudatustest saab täpse ülevaate eelnõude infosüsteemis toodud määruse eelnõust ja selle seletuskirjast: (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bea75538-235f-4a87-9d407b3620f37c7a).

Määruse nr 39 muudatused:

Grupp 10 – Mõõtmed ja massid

Lisatakse elusloomade veo tarbeks eraldi kõrguspiirang – kood 1003 punkt 3


„3) haagise, pukseeritava seadme, vahetatava pukseeritava seadeldise või masinrongi suurim lubatud kõrgus on 4,00 m, elusloomade veol 4,5 m.“;


Muudatusega suurendatakse elusloomade veoks kasutatava traktori haagise suurimat lubatud kõrgust. Elusloomade veoks kasutavad mõningad ettevõtjad spetsiaalseid haagiseid, mille katuse kõrgust on võimalik muuta vastavalt loomade mõõtmetele. Seda eelkõige loomade heaolu tagamiseks, kuid sellega ületatakse lubatud suurimat kõrgust. Kuna loomade veol on tegemist jagatava veosega, siis ei väljastata selliseks veoks ka eriluba. Seetõttu suurendatakse elusloomade veoks kasutatavate sõidukite suurimat lubatud kõrgust, et tagada loomadele paremad tingimused transpordi ajal.


Määruse nr 42 muudatused:

Grupp 1 - Varustus


Registreerimismärgi paigutus – kood 101 punktid 2 ja 3


„2) registreerimismärk peab olema loetav hajutatud päevavalguse korral 40 meetri ulatuses ja pimeda ajal tagumine registreerimismärk, nõuetekohase registreerimismärgi valgustusega, 25 meetri ulatuses. Loetavust kontrollitakse 1,5 meetri kõrguselt ja sõiduki külgservade pikendustasapindade vaheliselt alalt vaadelduna.


3) M ja N kategooria sõidukil peab üks registreerimismärk olema kinnitatud sõiduki ette esimesele lauppinnale ja teine direktiivi 70/222/EMÜ nõuetele vastavalt sõiduki taha. Eesmise märgi asukoha valikul tuleb märk kinnitada tulenevalt sõiduki kujust võimalikult risti sõiduki pikisümmeetriatasandiga ja vertikaalsuunaline kalle ei tohi olla üle 15°. O kategooria sõidukil peab registreerimismärk olema kinnitatud direktiivi 70/222/EMÜ nõuetele vastavalt sõiduki taha. L kategooria sõidukil peab registreerimismärk olema kinnitatud direktiivi 2009/62/EÜ või määruse 44/2014/EL nõuetele vastavalt sõiduki taha. Üksiksõiduki kinnituseks esitatud M, N või O kategooria sõidukil või tüübikinnituse raamistikust välja jääval sõidukil võib tagumise registreerimismärgi koht asuda sõiduki pikikeskteljest paremal pool tingimusel, et tegemist on tootja poolse originaalpaigalduskohaga.“


Muudatustega täpsustatakse registreerimismärkide paigalduse ja nähtavuse nõudeid. Kehtiva määruse sõnastus on tekitanud mitmeti arusaamist numbrimärgi loetavuse nõue. On esinenud olukordi, kus numbrimärk on paigaldatud selliselt, et see on loetav hajutatud päevavalguse korral 40 m kauguselt aga ligemalt ei ole loetav (näiteks mõni keredetail jääb numbrimärki varjama). Seetõttu oli vaja täpsustada, et numbrimärk peab olema loetav 40 meetri ulatuses, alustades sõiduki vahetust lähedusest kuni 40 meetrini välja.


Kehtivas määruses on väga üldsõnaliselt kirjeldatud esimese registreerimismärgi paigaldamist. Nimelt peab see olema kinnitatud sõiduki ette. Eelnimetatud kirjeldus ei ole piisav ja seetõttu on vaja seda täpsustada. Maanteeameti praktikas on esinenud olukordi, kus numbrimärk on mingil põhjusel paigaldatud selliselt, et selle loetavus on väga raskeks muudetud. Näiteks on numbrimärgi kalle niivõrd suur, et numbrimärgi sümbolid on moonutatud ja sõiduki tuvastamine on seeläbi raskendatud. Seetõttu on vaja esimese registreerimismärgi paigaldamise nõuded täpsemalt sätestada.


Tulekustuti asukoht – kood 108 punkt 4


„Tulekustutite asukohad peavad olema tähistatud M2 ja M3, kategooria sõidukites;“


Muudatusega täpsustatakse nõudeid sõidukites tulekustutite asukoha tähistamisele. Kehtiva määruse kohaselt on tulekustuti asukoha tähistus nõutud kõikidel sõidukitel. Praktiline elu on näidanud, et M1- ja N-kategooria sõidukitel on tulekustutite asukoht tähistamata. M1- ja N-kategooria sõidukitel puuduvad nõuded tulekustuti paigutuskohale, seega võib tulekustuti asuda väga erinevates paikades. Tulenevalt sellest on küsitav, kas alati peavad paigutuskohad olema tähistatud. Näiteks võib tulekustuti asuda ise nii nähtaval kohal, et selle asukoha dubleeriv märkimine ei annaks mingisugust lisaväärtust. Samuti ei ole mõistlik nõuda pakiruumi paigaldatud tulekustuti asukoht tähistamist sõiduki välisküljelt. Lisaks ei ole määratletud, kellele peab tulekustuti asukoht olema nähtav – kas sõidukis viibijatele (maksimaalselt 8 reisijat) või kaasliiklejatele? Üldjuhul sõidukite salongi kuju oma sopilisuse ja kasutatavate materjalide tõttu ei võimalda üheselt mõistetavalt ja selgelt tulekustuti asukohta märgistada. Seega ka märgistuse olemasolu korral ei ole tagatud tulekustuti asukoha tuvastamine märgistuse järgi. Seega käesoleva muudatusega kehtestatakse erand, et M1- ja N-kategooria sõidukitel tulekustutite asukoha tähistust ei nõuta.


Lasterühma tunnusmärk – kood 114 punktid 1 ja 2


„1) alates 1. juunist 2019. a peab lasterühma tunnusmärk olema vähemalt 400 mm küljepikkusega musta äärisega kollane valgustpeegeldav ruut, milles on liiklusmärgi 173a kujund. Äärise laius on 1/12 ruudu külje pikkusest;


2) lasterühma tunnusmärk ei tohi asetseda mõõdetuna teepinnast madalamal kui 500 mm ja kõrgemal kui 1500 mm ning asuma sõiduki esiküljel parempoolses servas ja tagaküljel vasakpoolses servas. Märk ei tohi olla varjatud aga võib asetseda klaasi taga, mille läbipaistvus on vähemalt 70 %.“


Täiendatakse lasterühma tunnusmärgi nõudeid ja täpsustatakse selle asukoha nõudeid. Ühe muudatusena suurendatakse lasterühma tunnusmärgi minimaalset mõõdet. Muudatuse tingis liiklusõnnetuste põhjuste väljaselgitamise Harju maakonna ekspertkomisjoni (moodustatud liiklusseaduse § 172 lg 1 alusel) arvamus liiklusõnnetuse 15-09L kohta. Liiklusõnnetuse analüüsi tulemusena on ekspertkomisjon seisukohal, et sõiduohutuse ja inimeste turvalisuse tagamiseks oleks vaja punkti 114 nõudeid muuta. Antud õnnetuses oli üheks tähtsamaks riskiteguriks lasterühma tunnusmärgi halb nähtavus, mis oli paigaldatud toonitud klaasi taha.

Kehtiva määruse kohaselt paigaldatud märk ei ole piisavalt nähtav selle väiksuse tõttu. Kehtiva määruse kohaselt paigaldatud lasterühma tunnusmärki ei ole 70 km/h liikuva sõiduki kõrvalistmelt 20 m pikkivahe korral näha (vaata parempoolset fotot). Lasterühma tunnusmärgi eesmärk on varakult juhtida liiklejate tähelepanu eristaatust omavale sõidukile. 200 mm küljepikkusega tunnusmärk 90 km/h või suurema kiiruse juures seda kindlasti ei täida. Standard EVS 613 „Liiklusmärgid ja nende kasutamine“ kehtestab maanteeliikluses kasutatavatele liiklusmärkidele oluliselt suurema formaadi. Miniatuursed ehk 0-gruppi kuuluvate mõõtmetega liikluskorraldusvahendite kasutamine on aktsepteeritud jalakäijakiirusele vastavate sõidukiiruste puhul. Kui soovitakse kasutada minimaalse küljepikkusega (200 mm) tunnusmärki, peaks lisama nõuetesse ka sõiduki kategooria ja piirkiiruse, mille kasutamisel on see kohaldatav. Enama kui 9-kohalisel sõidukil peaks 200 mm küljepikkusega tunnusmärgi kasutamine olema keelatud.


Grupp 2 - Valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmed


Olulised muudatused on siseriiklikud erandid kaugtulede ja ääretulede paigaldamisele ning valgustpeegeldavate materjalide kasutamisele.


Mulaaži lubatavuse kirjeldamine  - kood 201 punkt 1


„1) sõidukile on lubatud paigaldada koodides 202–224, 226–229 ja 1002 käsitletud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmeid ja valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmeid, mille paigaldamise kohustus tuleneb liiklusseaduse § 71 lõike 4 või § 73 lõike 11 alusel kehtestatud nõuetest. Kõik sõidukile paigaldatud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmed peavad olema töökorras, v.a laterna mulaaž. Mulaaži ei tohi olla ühendatud sõiduki elektrisüsteemi;


Muudatusega mõtestatakse lahti E-reegli nr 48 punkt 5.22. Tulemulaažid võivad kanda tüübikinnitusmärki aga need ei tohi olla ühendatud sõiduki elektrisüsteemi. Näide, kus tootja on sõidukile paigaldanud tagumise udutule tüübikinnitustähisega mulaaži:
 

Tulemulaažiks võib muuta ka originaalvarustuses paigaldatud laternaid. Näiteks järel paigaldades sõidukile grupeeritud või vastastikku ühendatud päevatule- ja eesmise alumise ääretulelaterna, võib sõiduki originaalvarustusena paigaldatud eesmise alumise ääretulelaterna muuta mulaažiks ning kasutada ääretulelaternana järel paigaldatud laternat. Grupeeritud ja vastastikku ühendatud laternate järel paigaldamisel tuleb järgida, et täidetud oleksid kõigi üksikute laternate paigaldusnõuded.


Tüübikinnitamata LED valgusallika kasutamise välistamine - kood 201 punkt 3


„3) laternas kasutatav lamp peab vastama E-reegli nr 37 või nr 99 või nr 128 nõuetele;“


Täpsustatakse nõudeid sõiduki laterna tähistusele, milles kasutatakse LED valgusallika moodulit. Muudatusega tunnistatakse kehtetuks nõe, mille kohaselt peab LED valgusallika mooduliga latern olema tähistatud tähisega MD. Muudatuse tingis asjaolu, et nimetatud tähis on küll laterna tähistuse üks osa aga ei ole tüübikinnituse tähistuse osa. Kuivõrd määruses on kirjeldatud enamasti tüübikinnituse tähistuse osasid (HC, HR jne), siis antud punkt tekitas kasutuses olevate sõidukite kontrollimisel segadust. Lisaks täiendati nõuet E-reegliga nr 128, millega on kehtestatud nõuded LED valgusallikale ja selle kasutamisele.


Täiendavate laternate paigaldamine puksiirautole – kood 201 punkt 14


„14) puksiirautole on lubatud kabiini tagaseina ülaserva paigaldada täiendavad tagumise alumise ääretule, suunatule ja piduritule laternad;“


Muudatuses kirjeldatakse erandit, mida lubatakse puksiirautodele. Puksiirsõidukitel, millel on lisaks lastiplatvormile võimalik teisaldada sõidukeid puksiirauto rattaplatvormi tõsteseadmega on puksiirauto tagumised valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmed varjatud. Sellises olukorras peaks liiklusohutuse seisukohalt olema võimalus sõidukile ettenähtud kohustuslike laternaid (tagumine alumine ääretulelatern, piduritulelatern ja suunatulelatern) dubleerida. Kõnealuseid dubleeritud laternaid ei võeta arvesse laternate arvu määramisel.


Täiendavate laternate paigaldamine sahaga või muu eesmisi laternaid varjava tööseadmega sõidukile – kood 201 punkt 15


„15) paigaldatud saha või muu eesmisi laternaid varjava tööseadmega sõidukile võib lisaks käesolevas määruses nimetatud laternatele paigaldada täiendavalt kaks lähitulelaternat ning M1 ja N1 kategooria sõidukile lisaks kaks eesmist ääretule- ja suunatulelaternat. Elektriühendused peavad olema sellised, et käesolevas punktis nimetatud valgustusseadmed ei tööta koos käesolevas määruses nimetatud sama funktsiooni täitvate laternatega.“


Reguleeritakse olukord, kus sõidukile on paigaldatud kohustuslike laternaid varjav eesmine tööseade. Tegemist on eriotstarbeliste sõidukitega, st. sõiduk, millel on tehnilised eriomadused funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi ja/või seadmeid. Kuna veoautodele ja bussidele on lubatud tüübikinnituse nõuetes vabatahtlikud suunatulelaternad ja eesmised ääretulelaternad, siis nõudes käsitletud suunatule ja eesmise ääretule erand puudutab vaid M1- ja N1-kategooria sõidukeid, millele eelnimetatud vabatahtlikud laternad ei ole lubatud.


Kaugtulelaternate arv – kood 203 punkt 1


„… Suurim lubatud kaugtulelaternate arv M, N1 ja N2 kategooria sõidukil on 6 ning N3 kategooria sõidukil 10. Lubatud on ka paaritu arv laternaid. Elektriühendused peavad tagama, et korraga põleks vähemalt 2 sümmeetriliselt paigutatud laternat, kuid mitte rohkem, kui 4 kaugtulelaternat. …“


Muudetakse M- ja N-kategooria sõidukite kaugtulede nõudeid. Kehtiva määruse kohaselt võis kaugtulelaternaid olla ainult paaris arv, muudatuse kohaselt võib laternaid olla ka paaritu arv. Kuna laialt on levinud pikliku kujuga mitme valgusdioodiga kaugtulelaternad, mis valgustavad teed laialt ning mida seetõttu ei ole otseselt vaja paigaldada paaris arv, et tagada ühtlane valgustatus, lubatakse kaugtulelaternaid paigaldada ka paaritu arv. Seejuures peab jälgima, et korraga põleks vähemalt kaks sümmeetriliselt paigutatud laternat. Näiteks, kui N1Gkategooria sõidukile on paigaldatud katusele lisaks kolm täiendavat kaugtule laternat, siis korraga võivad põleda, kas kaks alumist või kolm ülemist, aga mitte üks alumine ja üks ülemine.


Lisaks suurendatakse lubatud kaugtulelaternate arvu neljalt kuuele. Samuti suurendatakse N3-kategooria sõidukile lubatud kaugtulelaternate arvu. Kehtiva määruse kohaselt võis olla kaugtulesid kuni 3 paari ehk kas 2, 4 või 6. Muudatusega suurendatakse kaugtulelaternate arvu kümneni. Samuti võib kaugtulesid edaspidi olla paaritu arv, et võimaldada eelmises lõigus nimetatud mitme valgusdioodiga laternate paigaldamist. Muudatuse põhjus on eelkõige autojuhtide soov paigaldada veoauto katusele kuni neli lisa kaugtulelaternat, mis parandab nähtavust mägedes sõitmisel. Eelkõige on vaja seda veoautodel, mida tihti kasutatakse Skandinaavias. Kuna N3-kategooria sõiduki juhikoht asub kõrgemal, kui veoauto valmistaja paigaldatud laternad, siis aitavad auto katusele lisaks paigaldatud laternad parandada nähtavust tõusu taha. 


Lisaks muudetakse ka sõnastust, kuidas võivad kuni kümne kaugtulelaternaga sõidukitel tuled toimida. Kui eelneva sõnastuse kohaselt võis põleda korraga kuni kaks paari kaugtulesid, siis nüüd on sõnastust muudetud ja on täpsustatud, et elektriühendused peavad tagama, et ei süttiks korraga rohkem tulesid kui lubatud. Muudatus on vajalik, kuna politsei kontrolli käigus on tekkinud vaidlusi, kus valesti lülituvate tulede korral, näiteks lülitusid korraga tööle kõik kuus tuld väideti, et hetkel, kui kontrollija sõiduki peatas tuled ju ei põlenud. Tuled peaksid, aga olema ühendatud nii, et neid ei saakski valesti lülitada, kuna see välistab ka nende valesti kasutamise. Samuti on muudatus, et elektriühendused peavad tagama, et korraga ei kasutataks rohkem kui nelja kaugtulelaternat, oluline vastutulevate sõidukijuhtide seisukohast. Seda eesmärgiga välistada vastutulevate sõidukijuhtide pimestamine. Seega kaugtulelaternate arvu suurendamise muudatusega ei suurene korraga kasutatavate kaugtulede arv ega valgustugevus ehk vastutulevate sõidukijuhtide pimestamise ohtu ei ole.


Lähi- ja kaugtulelaternad, mille lambi valgusvoog ületab 2000 lm – kood 204 punkt 2


„2) alates 1. oktoobrist 2000. a esmaregistreeritud gaaslahenduslambiga M ja N kategooria sõidukil, alates 10. juulist 2011. a esmaregistreeritud hõõglambiga ja LED valgusallikaga M ja N kategooria sõidukil, alates 26. veebruarist 2012. a esmaregistreeritud gaaslahenduslambiga üksiksõiduki kinnitusega M ja N kategooria sõidukil, peab lähitulelaterna valgusvihu kõrguse reguleerimine, sõltuvalt kere asendist, toimuma automaatselt. Lisaks peab alates eelpool loetletud kuupäevadest olema sõidukile paigaldatud lähitulelaterna hajutiklaasi puhasti. Enne 26.veebruari 2012. a liiklusregistrisse kantud üksiksõiduki kinnitusega sõidukitel ei ole automaatset valgusvihu kõrguse reguleerimist ja laterna hajutiklaasi puhasti nõutud juhul, kui sõiduki valmistaja ei ole neid koos gaaslahenduslampidega paigaldanud. Üksiksõiduki kinnitusega sõidukile järelpaigaldatud lähitule gaaslahenduslaternad peavad olema varustatud sõltumata esmaregistreerimise ajast automaatse valgusvihu kõrguse regulaatoriga ja laterna hajutiklaasi puhastiga;“


Muudatusega täpsustatakse lähi- ja kaugtulelaternatele, mille lambi valgusvoog ületab 2000 lm, kehtestatud nõudeid. Punktist 2 jäetakse välja täiendav lause ja nõue gaaslahenduslambile „mille valgusvoog ületab 2000 lm“, kuna sellist nõuet sisaldab juba koodi 204 pealkiri „Lähi- ja kaugtulelatern, mille lambi valgusvoog ületab 2000 lm“.


Üksiksõiduki kinnitusega sõidukitele kehtestatakse erand ja nendel sõidukitel peavad laternad valgusvoo tugevusega üle 2000 lm olema varustatud automaatse kõrgusregulaatori ja tuledepesuriga alates 26.02.2012 liiklusregistrisse kandmise kuupäevast. See kehtib juhul, kui gaaslahenduslaternad on paigaldanud uuele sõidukile sõiduki valmistaja originaalvarustusena. Kuupäev tuleneb määruse nr 2011/183 rakendumise kuupäevast.
Maanteeamet on tuvastanud, et kuni 03.11.2011 üksiksõiduki tüübikinnitusega sõiduki registreerimisel Eestis esines puudusi gaaslahenduslampidega varustatud sõidukite tulepesurite ja kõrgusregulaatorite kontrollimisel. Need sõidukid registreeriti Eestis tulepesurite ja automaatse kõrgusregulaatorita. Vastavalt kehtinud määrustele oleksid need sõidukit pidanud olema varustatud nii tulepesurite kui ka automaatse kõrgusregulaatoriga. Antud olukorras jõuti lahendusele, et sellistele sõidukitele tulepesurite ja automaatse kõrgusregulaatori paigaldamine ei ole enam põhjendatud. Kaalutlusele aluseks on eelkõige sõiduki omaniku õigustatud ootused. Sõiduki omanik on õiguspäraselt eeldanud, et Maanteeamet kontrollis registreerimisel sõiduki vastavust tehnilistele nõuetele ja ei esita juba kasutuses olevale sõidukile tagantjärgi täiendavaid tehnilisi tingimusi. Samuti tuleb arvestada, et tulepesurite paigaldamine sellistele sõidukitele tagantjärgi on rahaliselt kulukas (ca 700 eurot). Kaaluti lisaks selliste sõidukite ohtu teistele liiklejatele. Hinnanguliselt on üksiksõiduki kinnituse kaudu registreeritud gaaslahenduslampidega sõidukite arv 200 ringis, mis moodustab väikese osa igapäevases liikluses osalevatest sõidukitest. Selline väike arv sõidukeid ei mõjuta oluliselt üldist liiklusohutust teedel. Rohkem selliseid sõidukeid ei lisandu, sest Maanteeamet on oma tegevusi korrigeerinud.


Ääretulelaternad järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud laternates – kood 212 punkt 7


„7) kui sõidukile on järelpaigaldatud, grupeeritud või vastastiku ühendatud laternad, mis täidavad eesmise ääretule funktsiooni, võivad need põleda ainult koos sõiduki valmistaja paigaldatud ääretuledega. Korraga võib põleda kuni neli järelpaigaldatud grupeeritud või vastastiku ühendatud laternat, seejuures mujal, kui sõiduki katusel, võib korraga põleda kuni kaks järelpaigaldatud grupeeritud või vastastiku ühendatud laternat. Järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud laternates paiknevad ääretuled ei pea täitma käesolevas koodis sätestatud ääretulede paigutusnõudeid.“


Paljud lisa kaugtulelaternad sisaldavad ka ääretulesid, muudatusega võimaldatakse sellistel ääretuledel põleda koos sõiduki valmistaja paigaldatud ääretuledega. Kuna ääretulede funktsioon on tähistada sõiduki gabariite, siis peavad igal juhul põlema sõiduki valmistaja paigaldatud ääretuled, et anda sõiduki mõõtmetest õige ettekujutus. Lubatud on korraga põleda kuni neljal grupeeritud või vastastikku ühendatud eesmise ääretule funktsiooni täitval laternal. Sõiduki katusel võib põleda korraga neli sellist laternat, aga mujale sõiduki esiosale paigaldatud laternate korral võib põleda kaks ääretule funktsiooni täitvat lisatuld. Seda selleks, et järelpaigaldatud laternad ei halvendaks valmistaja paigaldatud ääretulelaternate nähtavust.


Järelpaigaldatud grupeeritud või vastastikku ühendatud laternad ei pea täitma E-reegli nr 48 või direktiivi 76/756/EMÜ kohaseid paigaldusnõudeid.


Valgustpeegeldava erimärgistuse kasutamine – kood 223 punkt 14 - 16


„14) sõidukile võib paigaldada valguspeegeldavat erimärgistust (reklaamid, logod, eraldusmärgised või tähed). Kui sõidukile on paigaldatud valgustpeegeldav erimärgistus, siis kasutatavad materjalid peavad vastama E-reegli 104 nõuetele. Sõiduki esiosale ei ole lubatud paigaldada punast tooni ja sõiduki tagaosale valget tooni valgustpeegeldatavat erimärgistust;


15) kui valgustpeegeldav materjal on paigaldatud vähemalt 2 m2 suurusele alale sõiduki esiosale, tagaosale või küljele, võib kasutada materjali, millele on kantud rahvusvahelise tüübikinnituse tähise juurde tähis E. Kui valgustpeegeldav materjal on paigaldatud väiksemale kui 2 m2 suurusele alale sõiduki esiosale, tagaosale või küljele, võib kasutada materjali, mille rahvusvahelise tüübikinnituse tähise juures on tähis D või D/E;


16) valgustpeegeldavale märgistusele peab olema kantud rahvusvahelise tüübikinnituse tähise juurde tähis:


C – nähtavamaks tegemise kontuurmärgistus;

D – valgustpeegeldav erimärgistus summaarse alaga alla 2 m2;

E – valgustpeegeldav erimärgistus summaarse alaga üle 2 m2;

D/E – valgustpeegeldav erimärgistus.“;


Täiendatakse nõudeid nähtavamaks tegemise märgistusele. E-reegli nr 104, mis käsitleb sõidukitele paigaldavate valgustpeegeldavate materjalide nõudeid, punkti 7.2. alamärkus annab igal liikmesriigile õiguse otsustada, kas lubada valguspeegeldavat reklaami, logosid, pilte ja kirja (üldise nimetusega valgustpeegeldav erimärgistus) või mitte. Kehtivas määruses ei ole valgustpeegeldava erimärgistuse kasutamist reguleeritud ning nende paigaldamine sõidukitele on seetõttu olnud keelatud. Antud muudatusega võimaldatakse Eestis sõidukite külgedele paigaldada valgustpeegeldavaid erimärgistusi. Kuigi E-reeglit nr 104 ei kohaldata M1-, O1 ja L-kategooria sõidukitele, siis riigisiseselt on valgustpeegeldavate erimärgistuste paigaldamine ka nendele kategooriatele lubatud. Nõuete kehtestamise tingis ka olukord, kus mitmed ettevõtted on oma sõidukite külgedele valgustpeegeldavad logod või kirjed paigaldanud (G4S, PPA, erinevad kiirabi teenusepakkujad jne.).


Väline kohtvalgusti – kood 227

Tagumine avariiohusignaal – kood 228

Manööverdamistule latern – kood 229

Muudatustega täiendatakse kehtivat määrust tuues sisse seni kirjeldamata valgustusseadmete nõuded. Muudatusega lisatakse ja lubatakse sõidukile paigaldada vabatahtlikult välist kohtvalgustust, manööverdamistule laternaid ning lisatakse nõuded ja tingimused nende kasutamiseks. Samuti lisatakse käeoleva muudatusega nõuded tagumisele kokkupõrkeohu signaalile. Nõuded tulenevad E-reeglist nr 48 (punktid 6.24 väline ukse avamisel süttiv latern, 6.25 tagumine avariiohusignaal ja 6.26 manööverdamistulelatern).
Euroopa kogusõiduki tüübikinnitust omavatel sõidukitel on sellised laternad küljes. Täna tehnonõuetes selliseid laternaid kirjeldatud ei ole. Seega on vajalik kõnealused nõuded kehtestada ka riigisiseselt.


Grupp 4 - Piduriseade


Pidurdustõhusus ja sõiduki aeglustus pidurdamisel – kood 406


„1) sõiduki rataste pidurdusjõudude summa suhe sõiduki massist teepinnale põhjustatud koormusesse (njuutonites) sõidupiduriga pidurdamisel või sõiduki keskmine aeglustus (m/s2) sõidupiduriga pidurdamisel peab vastama tabelis 2 toodud nõuetele;


2) pidurduskatse tuleb sooritada algkiiruselt vähemalt 30 km/h kuni seismajäämiseni;
 
3) haagise keskmine aeglustus sõidupiduriga pidurdamisel leitakse arvutuslikult veduki ja autorongi aeglustuse võrdlemisel järgmiselt:

 

4) pidureid ei loeta korrasolevaks, kui juht peab pidurdamise ajal liikumisteekonda korrigeerima.“


Kuna tehnoülevaatuspunktides on kohustus alates 1. veebruarist 2020. aastast kasutusele võtta pidurdusaeglustuse mõõtur, siis täiendatakse nõudeid ka keskmise aeglustuse osas, mida sõiduk peab saavutama nii sõidupiduri, kui seisupiduriga pidurdamisel, et tehnoülevaatusel lugeda pidurid nõuetele vastavaks. Pidurdusaeglustuse nõuded on saadud arvutuslikult lähtudes sõiduki rataste pidurdusjõudude summa suhtest sõiduki massist teepinnale põhjustatud koormusesse. Keskmine aeglustus pidurdamisel leitakse järgmiselt:

Seos sõiduki rataste pidurdusjõudude summa suhtest sõiduki massist teepinnale põhjustatud koormusesse (väljendatuna protsentides) ja pidurdusaeglustuse vahel on järgmine:

Lisaks koondatakse L-kategooria sõidukite piduritõhususe ja pidurdusaeglustuse nõuded ühte tabelisse. Kehtiva määruse kohaselt oli L-kategooria sõidukitel ette nähtud pidurite katsetamine teekatsel, kus mõõdeti sõiduki pidurdusmaad. Edaspidi kontrollitakse L-kategooria sõidukite pidurite korrasolekut piduristendis või teekatsel kasutades pidurdusaeglustuse mõõturit.


Grupp 5 – Rattad (rehvid ja veljed)


Loobutakse piirangust, mille kohaselt võis sõidukil kasutada ainult sõiduki valmistaja ette nähtud rehve, muudetake talverehvide kasutamise tingimusi ja naastrehvide nõudeid.


Üldnõuded sõiduki rehvile ja velgedele ning rehvide kasutamine – kood 501, 506 ja 508 punktid 1


„1) M, N ja O kategooria sõidukil on lubatud kasutada kas direktiivi 92/23/EMÜ või E-reegli nr 30 (sõiduauto ja tema haagise rehvid), E-reegli nr 54 (veoauto ja bussi ning tema haagise rehvid), E-reegli nr 64 (ajutiseks kasutamiseks ettenähtud varurehvid ja -rattad) nõuetele vastavaid taastamata rehve või E-reegli nr 108 (sõiduauto ja tema haagise rehvid), E-reegli nr 109 (veoauto ja bussi ning tema haagise rehvid) omadustele vastavaid taastatud rehve. L kategooria sõidukil on lubatud kasutada kas direktiivi 97/24/EÜ või E-reegli nr 75 nõuetele vastavaid taastamata rehve. Esmaregistreeritav sõiduk peab olema komplekteeritud taastamata rehvidega;“


„1) rehvi mõõtmed (E-reeglid nr 30, nr 54 ja nr 75) peavad vastama velje mõõtmetele ning ratas peab saama rattakoopas vabalt pöörelda. Rehvi kiiruskategooria (vaata tabel 4) peab olema vähemalt võrdne sõiduki valmistaja poolt ettenähtud näitajaga või vähemalt kiiruskategooriaga Q, kui sõiduki valmistaja on ette näinud sõiduki rehvidele suuremad kiiruskategooria väärtused. Koormusindeks (vaata tabel 5) peab rehvide üksikasetuse korral olema vähemalt võrdne 0,5 kordse suurima lubatud teljekoormusega või rehvide topelt asetuse korral vähemalt võrdne 0,25 kordse suurima lubatud teljekoormusega. Kui sõiduki valmistaja on ette näinud suuremad koormusindeksid, peab kasutama vähemalt valmistaja poolt ettenähtud suurusi. Erandina võib O1 ja O2 kategooria sõidukile, mille valmistajakiirus ei ületa 100 km/h, paigaldatud rehvi koormusindeks olla rehvide üksikasetuse korral võrdne 0,45 kordse suurima lubatud teljekoormusega või rehvide topelt asetuse korral võrdne 0,24 kordse suurima lubatud teljekoormusega;“


„1) peab kasutama Euroopa rehvide ja velgede tehnilise organisatsiooni (ETRTO) standardi nõuetele vastavaid velgi;“


Üleminek kütusekulu, CO2 heite ja sõiduki heitgaasides sisalduvate kahjulike saasteainete sisalduse mõõtmise NEDEC (inglise keeles New European Driving Cycle) meetodilt WLTP (inglise keeles Worldwide Harmonised Light Vehicle Test Procedure) meetodile määratakse sõidukite kütusekulu, CO2 heite ja sõiduki heitgaasides sisalduvate kahjulike saasteainete väärtused varasemast täpsemalt ning neid näitajaid mõjutavad ka katsetsükli ajal kasutatavad rehvid. Seega märgivad valmistajad tüübivastavuse tunnistusele rehvid, mida kasutati katsetsükli ajal ning, millega kütusekulu ja CO2 näitajad saavutati. Seega võivad kahel pealtnäha ühesugusel autol olla tüübivastavuse tunnistusele märgitud erinevad rehvid, kuna ühe tüübi erinevaid versioone võidi katsetada erinevate rehvidega. Näiteks, et kallima varustuspaketiga autol on valmistaja ette näinud suurema läbimõõduga veljed ja laiemad rehvid, kui samasugusel odavamal sõidukil. Samas kasutades neid samu rattaid teisel samasugusel sõidukil ei muutu selle juhitavus kuidagi ohtlikumaks.


Osad valmistajad märgivad tüübivastavuse tunnistusele ka teisi rehvimõõte, mida tehniliselt on lubatud kasutada, kuid millega sõiduki CO2 ja kütusekulu näitajad ei ole täpselt samad, mis tüübivastavuse tunnistusele on märgitud. Seda siiski paljud valmistajad ei tee ning selle tõttu ongi sõidukil kasutatavate rehvide ja velgede kombinatsioon piiratud ainult ühe mõõduga, kuigi valmistaja lubaks kasutada ka teisi velgede ja rehvide kombinatsioone.  


Valmistaja lubatust erinevas mõõdus rehvide ja velgede kasutamine võib küll muuta sõiduki juhitavusomadusi, kuid määruse tasandil on sellist piiri väga raske tõmmata, milline rehvi ja velje kombinatsioon konkreetsele sõidukile ei sobi, mistõttu loobutakse sellisest piirangust.  Sarnaselt on see reguleeritud ka näiteks Soomes ja Saksamaal, kus rehvi valimisel ei pea sõiduki omanik lähtuma sõiduki valmistaja soovitusest vaid rehvide, velgede valimisel peab olema tagatud, et need ei käiks kuhugile vastu, porikaitse nõuded oleksid täidetud, kiirusmõõdiku viga ei ületaks lubatut.
Seetõttu peab sõiduki omanik edaspidi valmistaja ette nähtust erinevate rehvide ja velgede kasutamisel jälgima, et pärast rehvide paigaldamist oleks sõiduk vastavuses mistahes muude sõidukitele esitatud nõuetega. Näiteks koodis 623 kehtestatakse nõuded kiirusmõõdikule. Kiirusmõõdik ei tohi mingil juhul näidata vähem tegelikust kiirusest. Seega suurema veereümbermõõduga rehvide paigaldamisega võib kaasneda kohustus ümber seadistada kiirusmõõdik.


Tehnonõuete valgustusseadmete grupis (grupi 2 nõuded) on paljude laternate paigaldamise puhul oluline laterna valgusava välimise külje kaugus sõiduki külgservast. Kui laiemate rehvide paigaldamise eesmärgil tehakse sõiduki kerele muudatusi (näiteks poritiivad lõigatakse suuremaks, paigaldatakse tiivalaiendid), siis tuleb jälgida, et oleks täidetud laternate paigaldamise nõuded.
Sõidumeeriku kohustusega sõidukite korral tuleb arvestada sõidumeerikuga seotud sätteid, sest rehvi mõõdud ja veerepinna ümbermõõt on olulised komponendid sõidumeeriku töös. Uute mõõtudega rehvide paigaldamisel tuleb jälgida, et tehnonõuete koodis 629 sätestatud porikaitsesüsteemide nõuded oleksid täidetud.
Velgede ja rehvide valikul on soovitatav järgida sõiduki veermiku ja vedrustuse geomeetriaga seotud tootja poolseid juhiseid, nagu näiteks velje tsentri nihe, kalde- ja kokkujooksunurgad. Samas kuna veermiku ümberehitus ei ole keelatud, siis ei ole kohustust järgida tootja määratud geomeetriat.


Üksiksõiduki kinnituse puhul on DOT erand lubatud määruse §-s 2, seega puudub vajadus seda koodi 501 punktis 1 korrata.
 
Talverehvide kasutamine – kood 501 punkt 3


„3) M1, N1 ja O2 kategooria sõidukil peab alates 1. detsembrist kuni 1. märtsini kasutama talverehve (M+S, MS, M.S. või M&S tähistusega);  


Ülalnimetatud kategooria sõidukitel ei ole talverehvide kasutamine kohustuslik järgmistel juhtudel: 

a) teises riigis registreeritud sõidukil; 

b) paarisrataste mõlemal rattal tingimusel, et ühe telje mõlemad rattapaarid on koostatud samasuguselt; 

c) mootorsõidukite või haagistel, millele ei ole saada talverehve; 

d) registreerimiseelsel tehnonõuetele vastavuse kontrollis;“


Muudatusega täpsustatakse nõudeid talverehvide kasutamisele. Muudatusega jäetakse välja võimalus, et talverehvide kasutamine ei ole kohustuslik 1. detsembrist kuni 1. märtsini tehnonõuetele vastavuse kontrolli sõitmisel. Nimetatud ajavahemikul on kehtestatud talverehvide kohustus ja tehnonõuetele vastavuse kontrollimisele sõites sõiduk osaleb vahetult liikluses. Seega ei ole põhjendatud kehtivas määruses nõue, et sõidukil tehnonõuetele vastavuse kontrolli sõitmisel ei ole talverehvide kasutamine kohustuslik. Kuna tehnoülevaatusele saab sõiduki esitada igal ajal, siis ei ole otseselt ka vaja sõidukit esitada tehnoülevaatusele näiteks detsembris, kui kehtib talverehvide nõue.


Veel täpsustatakse, et talverehvide kasutamist ei nõuta sellistel sõidukitelt, millele ei ole talverehve saada. Kehtivas määruses on antud nõue piiritletud territooriumiga – Eestiga. Kuivõrd Euroopa Liidus kehtib kaupade vaba liikumise põhimõte ja interneti kaubanduse arengu ühe tulemusena on tooteid võimalik osta ka teistest liikmesriikidest, siis selline erand ei ole tänapäeval enam aktuaalne. Samuti on kohalike rehvimüüjate tarneahelad piisavalt kiired, et mõistliku ajaga on võimalik kohalikus laos mitteolevat aga mõnest tarneahela vahelaos olevat rehvi Eestisse toimetada.


Lisaks eemaldatakse seni kehtinud erand, mille kohaselt sõitmisel teise riiki või sealt tagasi Eestisse ei pea kasutama talverehve. Kuna ka kõikides Eesti naaberriikides on talverehvide kasutamine kohustuslik, siis tuleb talverehve kasutada ka seal. Lisaks on talvel suverehvidega sõitmine ohtlik tegevus, mida ei peaks soodustama.


Mootorsõidukite valmistamine, maaletoomine, remontimine ning müümine ei ole tegevused, mis eeldavad sõidukite liikluses osalemist. Seega on otstarbekas kustutada talverehvide kasutamise erandite nimekirjast ka kõnealused tegevused.


Rehvi turvisemustri jääksügavuse mõõtmine – kood 503 punkt 2


„2) rehvi edasine kasutamine on keelatud, kui rehvi turvise veerepinnal leidub 75 % laiuses katkematus alas punkt, kus rehvi turvisemustri jääksügavus põhisoontes on väiksem punktis 1 esitatust. Sügavust ei mõõdeta kulumismärgise kohast. L kategooria rehvidel, mille veerepinna ja kontaktpinna laiused on erinevad, on rehvi edasine kasutamine keelatud, kui mistahes veerepinna punktis on mustri jääksügavus väiksem punktis 1 esitatust;“


Sõnastatakse ümber rehvi turvisemustri jääksügavuse mõõtmise metoodika. Metoodika aluseks on direktiiv 89/459/EMÜ teatavate kategooriate mootorsõidukite ja nende haagiste rehvimustri sügavust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Mustri sügavuse hindamist kirjeldab direktiivi artikkel 1. Selle kohaselt rehvimustri peasoonte sügavus pealispinnal peab olema kogu kasutusea jooksul vähemalt 1,6 mm. Peasooned on laiad sooned rehvimustri pinna keskosas, mis katab umbes kolm neljandikku rehvimustri pealispinna laiusest. Näitlikult näeb nõue välja järgmiselt:
 
 
Naastrehvid – kood 507 punkt 2


Tunnistatakse kehtetuks nõue, mis sätestab naastrehvis kasutatavate naastude piirarvu. Tegemist ei ole Euroopa Liidus harmoniseeritud nõudega vaid Eesti riigisisese normiga. Kuna naastrehve valmistatakse ka suurema naatude arvuga, kui Eestis lubatud, piirab selline nõue kaupade vaba liikumist.


Grupp 6 – Kere ja veermik


Valmistajatehase tähis (VIN-kood), kere või raami number ja andmesilt – kood 601


„1) VIN-kood ja kere või raami number peab olema sõiduki valmistaja või Maanteeameti tehtud ning vastama registreerimistunnistusele ja olema tuvastatav;


2) VIN-kood peab olema kantud sõiduki šassiile, kerele või muule samalaadsele konstruktsioonile ja olema selgelt tuvastatav 30 aasta jooksul. Erandina ei pea olema VIN-koodi kerel või raamil üksiksõiduki kinnitusega sõidukil tingimusel, et sõiduki valmistaja ei ole VIN-koodi kerele või raamile kandnud;


3) andmesilt peab olema sõiduki valmistaja poolt sõidukile kinnitatud. Andmesilt on nõutav alates 1. jaanuarist 1998. a esmaregistreeritud M ja N kategooria sõidukil, alates 1. jaanuarist 2001. a esmaregistreeritud O kategooria sõidukil ja alates 1. jaanuarist 2004. a esmaregistreeritud L kategooria sõidukil. Andmesilt ei ole nõutav üksikkorras valmistatud sõidukitel või üksiksõiduki kinnitusega sõidukitel. Kui sõidukil valmistaja andmesilt puudub, on mittetäielikult täidetud või on loetamatu, siis loetakse sõiduk nõuetele vastavaks, kui Maanteeametil on olemas selle sõiduki valmistaja andmesildile kantavad andmed. Registreerimistunnistusele tehakse sellekohane märge;


4) M, N ja O kategooria sõidukite VIN kood ja andmesilt ja selle paigaldus peab olema direktiivi 76/114/EMÜ või komisjoni määruse nr 19/2011 kohane ja alates 01. novembrist 2014. a esmaregistreeritud sõidukitel komisjoni määruse nr 19/2011 kohane. L kategooria sõidukite VIN kood ja andmesilt ja selle paigutus peab olema direktiivi 93/34/EMÜ või direktiivi 2009/139/EÜ või komisjoni rakendusmääruse nr 901/2014 kohane;


5) teisel valmimisastmel ja edasistel astmetel kinnitab iga tootja sõidukile lisaks direktiivi 76/114/EMÜ või komisjoni määruse 901/2014 nõuetele vastava täiendava andmesildi, millele on lisaks märgitud tüübikinnituse etapi number.“


Sõnastatakse uuesti VIN koodi, kere või raami numbri ja andmesildi nõuded.


VIN koodi nõudeid täpsustatakse seoses kolmandate riikide turu jaoks valmistatud sõidukitega. USA päritoluga sõidukitel puudub tihtilugu sõiduki šassiile, kerele või muule samalaadsele konstruktsioonile kantud VIN kood. EL tüübikinnituse raamistikus liidu üksiksõiduki kinnituse puhul on kehtestatud reegel, kui valmistajatehase tähis ei ole pressitud sõiduki šassiile ega kerele, võib liikmesriik nõuda selle uuesti paigaldamist vastavalt kehtivatele riiklikele õigusaktidele. Seega on vaja kehtivat määrust täiendada ja lisada erand, mille kohaselt teatud sõidukitel ei pea olema VIN kood sõiduki kerel.


VIN koodi kerele kandmise juures ei nimetata enam tehnoloogiat, millega VIN kood kerele kantakse. Kehtiva määruses kohaselt tuleb VIN kood kerele pressida või numbrimärkidega lüüa. Peale kehtivas määruses nimetatud viiside on võimalik VIN koodi kerele ka näiteks söövitada ja graveerida. Seega pole otstarbekas nimetada VIN koodi kerele kandmise viisi.


Andmesildi kohustuslikuks muutumise kuupäevasid ei muudeta. Võrreldes kehtiva määrusega jäetakse välja andmesiltide näidised ja kirjeldused. Kehtivas määruses ei ole kirjeldatud kõiki võimalikke andmesilte, seega valikuline näidiste kirjeldamine ei ole mõistlik. Andmesiltidele kantavad andmed on kirjeldatud kõnealuses koodis loetletud direktiivides. Uue sõnastuses viidataksegi ainult direktiividele, mille nõuete kohased andmesildid peavad olema. Täpsemad nõuded andmesiltidele on kehtestatud viidatud direktiivis. Lisaks sätestatakse kuupäevad, millest alates pidi andmesilt ühe või teise direktiivi kohane olema. Täpsuse huvides lisatakse kolmandatesse riikidesse turustatud sõidukitele kehtiv nõue, mille kohaselt antud sõidukitele paigaldatud andmesildid ei pea vastama direktiivi nõuetele.


Sõiduki värviskeem – kood 603 punkt 3


„3) alarmsõidukile omaseid või neid matkivaid värviskeeme (välja arvatud üksnes põhivärvi kasutamisel) ja eritunnuseid on keelatud kasutada teistel sõidukitel. Nõue kehtib ka teiste riikide alarmsõidukite eritunnuste kohta;“


Täpsustatakse alarmsõidukite värviskeemi kasutamist mittealarmsõidukitel. Mitmeid kordi on soovitud registreerida (või on uuritud registreerimise võimalikkuse kohta) nt saksa politsei värvides ja kirjadega sõidukit. Seega on vajalik reguleerida õigusselguse huvides antud olukord. Määruse muudatuses on võrdsustatud kõikide riikide alarmsõidukite värviskeemid ja eritunnused.


Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“ § 1 lg 4 järgi loetakse alarmsõidukiteks Euroopa Liidu liikmesriigi eritalituse sõidukit ja maastikusõidukit, kui see täidab Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelisest lepingust tulenevat ülesannet ja on sellest teavitanud Eesti Vabariigi pädevat ametiasutust. Seega võivad Eestis liikluses osaleda ka teiste liikmesriikide alarmsõidukid. Muudatus on vajalik vältimaks olukorda, et Eestis on registreeritud teise riigi alarmsõiduki tunnustega sõiduk.


Porikaitsmed – kood 629 punkt 4


„4) rataste porikaitsmed peavad kaitsma teisi liiklejaid õhku paiskuvate kivide, muda, jää, lume vee ja muu rataste alt lenduva materjali eest ning need peavad vähendama teiste liiklejate võimalust puutuda kokku pöörlevate ratastega.“


Koodi täiendatakse nõudega, et rataste porikaitsmed peavad kaitsma teisi liiklejaid rataste alt paiskuda võivate objektide eest ja pöörlevate ratastega kokkupuute eest. Kuna käesoleva määrusega loobutakse nõudest, et sõidukil peab kasutama valmistaja ettenähtud mõõtmetega rehve, (vaata lisa 1 koodi 506 punkti 1 muutmine) siis tuleb täiendada ka nõudeid porikaitsesüsteemidele. Kuigi täpsed nõuded porikaitsesüsteemidele on olemas ka viidatud direktiivis ja määrustes, siis määruse parema jälgitavuse huvides on mõningad nõuded ka riigisiseses õiguses läbi kirjutatud. Näiteks, kui sõidukile paigaldatakse nii laiad rehvid, et need ulatuvad rattakoopast välja, siis ei ole täidetud nõue, et porikaitsesüsteem peab kaitsma teisi liiklejaid pöörlevate rataste eest ning selleks ei pea lugema näiteks määrust (EÜ) nr 1009/2010, et selles veenduda. See teeb porikaitsesüsteemide nõuetele vastavuse kontrollimise tehnoülevaatusel või liiklusjärelevalve käigus lihtsamaks.


Grupp 7 - Mootor ja mootorisüsteemid


Loobutakse sõiduki mootori vahetusel vahetusmootori võimsuse, töömahu ja massi piirangutest. Olemasolevatele diiselmootoriga mootorsõiduki heitgaasi suitsususe piirväärtustele lisatakse EURO6/VI mootoriga sõidukite piirnorm – 0,7 m-1. Piirnorm tuleneb tehnoülevaatuse direktiivist 2014/45/EL.


Mootori vahetamine – kood 701


Tunnistatakse kehtetuks punkt, millega kehtestati piirangud asendusmootori massile, töömahule ja võimsusele. Asendusmootori töömaht ei mõjuta sõiduki liiklusohutuse taset. Töömahu muutus mootori puhul mõjutab kõige rohkem mootori võimsust ja massi. Seetõttu töömahu alusel mootorivahetuse piiramine ei ole otstarbekas. Samuti puudub otsene seos mootori võimsuse ja liiklusohutuse vahel, mistõttu asendusmootori võimsusele enam piiranguid ei seata. Sõidukile asendusmootori paigaldamisel on oluline jälgida, et uue asendusmootori massi tõttu ei ületataks lubatud teljekoormuseid.


„8) mootori vahetuse korral ei kohaldata vahetusmootoriga sõidukile koodi 706 punktis 1, koodide 708 ja 709 punktides 1 ning 2 ja koodis 710 nimetatud E-reeglite, direktiivide või Euroopa Liidu määruste nõudeid.“


Muudatuse esimese punktiga (lisandunud punkt 8) viiakse tehnonõuded vastavusse Maanteeameti praktikaga, mille kohaselt ei pea vahetusmootor vastama heitmeklassilt ja müramääralt sõidukile algselt paigaldatud mootorile või esmaregistreerimise hetkel kehtinud piirmäärale.


Toitesüsteemi muutmine – kood 702 punkt 1


„Mootori vahetuse korral peab toitesüsteem vastama vahetusmootori valmistaja nõuetele;“


Täpsustatakse nõudeid mootori toitesüsteemile. Kehtiva määruse kohaselt peab toitesüsteem vastama mootorsõiduki valmistaja nõuetele. Ümberehtise korral võib sõidukile paigaldada siiski erinevaid mootoreid. Kuna erinevate mootorite toitesüsteemid omavahel ei ühildu ning toitesüsteem peab sobima mootorile, mitte mootorsõidukile, siis täpsustatakse, et ümberehituse korral, kui sõidukile on paigaldatud teine mootor peab toitesüsteem vastama mootori valmistaja nõuetele.


Heitgaaside väljalaskesüsteem – kood 706 punkt 1


„1) M ja N kategooria sõidukite heitgaaside väljalaskesüsteem peab vastama valmistaja poolt ettenähtule ja Ereegli nr 59 või direktiivi 70/157/EMÜ nõuetele. Mootori vahetuse korral peab heitgaaside väljalaskesüsteem vastama vahetusmootori valmistaja nõuetele. L kategooria sõidukite heitgaaside väljalaskesüsteem peab vastama valmistaja poolt ettenähtule ja alates 17. juunist 1999. a esmaregistreeritud sõidukil E-reegli nr 92 või direktiivi 97/24/EÜ nõuetele. Erandina võib mootorsõidukile paigaldada valmistaja poolt ettenähtust erineva heitgaaside väljalaskesüsteemi toru otsa, kui see on paigaldatud pärast valmistaja poolt ettenähtud heitgaaside toksilisuse vähendamise seadmeid ja summutisüsteemi ning sellega ei muutu valmistaja poolt ettenähtud heitgaaside väljalaskesüsteemi omadused;“


Täpsustatakse mootorsõiduki heitgaaside väljalaskesüsteemile esitatavaid nõudeid. Kehtiva määruse kohaselt võib erandina mootorsõidukile paigaldada valmistaja poolt ettenähtule erineva heitgaaside väljalaskesüsteemi toru otsa, kui see on paigaldatud pärast valmistaja poolt ettenähtud heitgaaside toksilisuse vähendamise seadmeid. Käesoleva muudatusega täiendatakse ja lisatakse täiendav tingimus, et nimetatud toru ots peab olema paigaldatud peale summutisüsteemi, kuna nimetatud toru otsa paigaldamine enne summutisüsteemi võib muuta väljalaskesüsteemi omadusi.


Lisaks täpsustatakse, et kui sõidukil vahetatakse ümberehituse korral mootor, siis väljalaskesüsteem peab vastama vahetusmootori valmistaja nõuetele, kuna väljalaskesüsteem toimib koos mootoriga ja peab olema sobiv just konkreetsele mootorile.


Heitgaaside toksilisuse vähendamise seadmed – kood 707 punkt 1


„Mootori vahetuse korral peavad need seadmed ja süsteemid vastama vahetusmootori valmistaja nõuetele;“


Diiselmootoriga sõiduki heitgaasi suitsusus – kood 709 punkt 3


„3) suitsususe tase (korrigeeritud neeldumistegur K) ei tohi ületada tabelis toodud piirväärtust. Kui sõiduki valmistaja on ette näinud suurema piirväärtuse ei tohi suitsususe tase ületada sõiduki valmistaja seatud piirväärtust.



Täpsustatakse diiselmootoriga mootorsõiduki heitgaasi suitsususe ja kahjulike ainete piirsisalduse nõuete selgitust. Nõuded viiakse paremini hoomatava tabeli formaati. Olemasolevatele piirväärtustele lisatakse EURO6/VI mootoriga sõidukite piirnorm. Piirnorm tuleneb direktiivist 2014/45/EL.


Muudatusega jäätakse korrigeeritud neeldumisteguri (K arvu) liiklusregistrisse kandmise põhimõte välja. Direktiivi 2005/78/EÜ järgi tüübikinnitatud sõidukitüübile tuli teostada vabakiirenduse katse ning määrati selle järgi korrigeeritud neeldumistegur. Igale direktiivi 2005/78/EÜ kohaselt kinnitatud sõiduki andmepaketti ja CoC-le märgiti korrigeeritud neeldumistegur. Direktiiv 2005/78/EÜ tunnistati alates 31.12.2013 kehtetuks ja seda asendab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 595/2009 mis käsitleb mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro VI). Komisjoni määrusega (EÜ) nr 582/2011 rakendatakse eelnimetatud määrust. Rakendusmäärusega ei nähta enam ette EURO VI sõidukitele korrigeeritud neeldumisteguri määramist. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 715/2007 mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust. Määruse (EÜ) nr 715/2007 artiklis 5 on sätestatud, et sõidukite heitgaaside kontrolli käsitlevad konkreetsed tehnilised nõuded nähakse ette selle määruse rakendusaktidega. Rakendusaktiks on Komisjoni määrus (EÜ) nr 692/2008. Antud rakendusakt näeb IV lisa 2. liites ette, et iga katsetatud sõidukitüübi alla kuuluvale sõidukile paigaldatakse korrigeeritud neeldumisteguri tähis. Tegemist on heitkoguste andmetega, mida kogutakse tüübikinnituse käigus seoses tehnoülevaatusega. Kuna raskeveokitel korrigeeritud neeldumistegurit ei määrata, siis esialgu neid andmeid liiklusregistris koguma ei hakata.


Grupp 9 – Lisanõuded bussile


Bussi kirjed ja märgistus – kood 907


„1) iga avariiväljapääs peab olema tähistatud sildiga, mis teavitab avariiväljapääsust või töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lõike 4 alusel kehtestatud sotsiaalministri määruses toodud sildiga või ühega ISO standardi 7010:2011 tabelis 3 kirjeldatud asjakohastest piktogrammidest. Sildid ja piktogrammid peavad olema loetavad nii sõiduki seest kui ka väljastpoolt sõidukit. Ohu korral tegutsemise juhised (ohutusmärgid) peavad paiknema kõikide sisemiste ja väliste avariijuhtseadiste ning avariiakna või -akende purustamiseks ettenähtud seadme kõrval, ümber või peal;


2) tekstilised ohutusmärgid peavad olema eesti keeles;


3) kui sõidukid on varustatud vastava kohaga lapsevankri, -käru või ratastooli paigutamiseks või eelisõigusistmekohtadega, siis peavad olema väljastpoolt nähtavad piktogrammid nii sõiduki esiküljel kõnniteepoolses servas kui ka vastava teenindusukse lähedal. Sõidukis sees tuleb piktogramm paigutada vastavate kohtade lähedusse. Piktogrammid peavad olema E-reegli nr 107 4. lisa jooniste 23A, 23B või 2CB kohased;


4) M2 ja M3 kategooria sõidukites peab turvavööga varustatud istmel olema istekohalt selgelt nähtava direktiivi 2003/20/EÜ lisa kohane piktogramm või märk sõidukis turvavööde kasutuskohustuse kohta.“


Täpsustatakse bussi kirjetele ja märgistusele kehtestatud nõudeid. Üle on võetud E-reegli nr 107 ohutusmärkidele kehtestatud nõuded (E-reegli punkt 7.6.11) ja lapsevankri, -käru (E-reegli punkt 3.10.4) või ratastooli paigutamiseks (E-reegli punkt 3.6.6) või eelisõigusistmekohtade (E-reegli punkt 3.2.8) märgistuse nõuded. Nõuded on üle võetud E-reegli nr 107 06-muudatusteseeriast (koos selle 1. täiendusega).


Sotsiaalministri 30. novembri 1999. a määruse nr 75 „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“ (RT I, 12.03.2015, 73) § 9 lg 4 piktogramm ja E-reeglis nr 107 viidatud ISO standardi 7010:2011 tabelis 3 kirjeldatud asjakohastest piktogrammidest ei ole vastavuses. Seetõttu tuleks lubada ka E-reeglis viidatud lahendust.


Tulenevalt toote nõuetele vastavuse seadusest (§ 42) võib tehnilises normis standardile kohustuslikku viidet kasutada rahvusvahelisest õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste täitmisel, kui see on ainus võimalus  täita õigusaktist tulenevaid nõudeid.